Biofüüsika õhtuõpik

Nähtav valgus on lainepikkustel vahemikus 400-700 nm. Seega valgus, mis meie silmadesse jõuab, sisaldab erinevates kogustes erinevaid tüüpi valguskiiri antud lainepikkustelt. Meie näeme valgust valgena ainult siis, kui kui kõik eri värvi valguskiired teevad koostööd. Mida madalam on valguse lainepikkus, seda rohkem energiat selles peitub. Nähtava valguse spektriosast kannab seega palju energiat nii lilla kui ka sinine valgus. Nähtamatust spektriosast on inimestele tuntud UV-kiirgus, mille lainepikkus on lillast valgusest veelgi madalam, kantav energia seega kõrgem ning selle tervisele avaldatavat mõjust on meedias palju räägitud. Sinine valgus ümbriseb meid kõikjal ja selle peamine allikas on Päike. Varasemalt saadigi seega enamik sinise valguse kogusest kodust väljaspool. Tehnika areng on aega kaasa toonud teatud mugavused, milleta me elada ei suudaks: tuba valgustavad LED-valgustid, laudadelt vaatavad vastu arvutiekraanid nind taskus vilgub telefon, mistõttu puutume me

Teivashüpe on spordiala, mille puhul mängib tulemuse saavutamises rolli see, kui hästi suudad sa füüsikaseadusi ära kasutada. Kõrgele hüppamiseks tuleb joosta võimalikult kiiresti ning õiget tehnikat kasutade jooksul kogutud kineetiline energia kanda üle elastsele teibale potentsiaalse energia kujul, mis hüppe lõppfaasis kannab teiba sirgenemisel vabaneva potentsiaalse energia üle teivashüppaja gravitatsioonilisele potentsiaalsele energiale, mis avaldub hüpatud kõrguses. Mida kiiremini teivashüppaja jookseb, seda suurem on tema kineetiline energia ja seda kõrgemale ta hüpata saab. (1/2) MV 2  =  Mg (Δ h ), kus  M   on teivashüppaja mass, V on teivashüppaja jooksukiirus just vahetult enne hüpet, g on gravitatsioonikonstant ( 9.8 m/s 2 ) ning  Δ h  on teivashüppaja raskuskeskme kõrguse muutus. Selles võrrandis on kirjeldatud teoreetilist ideaaljuhtu, mida on reaalsuses pea võimatu saavutada, kuna igas hüppeetapis võib ette tulla energiakadusid. Kuid siiski saab ü lalpool olevast võr

Madalstarti kasutatakse peamiselt sprindialadel, kuna saadud ajaline eelis on suur lühikestel distantsidel, kuid peaaegu olematu näiteks maratonidistantsil. Samuti piirab madalstardi kasutamist pikamaajooksul jooksjate suur arv, kuna stardipakkudelt startimine nõuab rohkem ruumi ning pikamaajooksudel pole igale jooksjale eraldi rada ette nähtud. Madalstart annab oskajale jooksjale eelise, kuna nii on võimalik jalgade poolt avaldatavat jõudu praemini keha edasilükkamiseks ära kasutada. See tuleneb sellest, et nurk jõu suuna ja liikumise suuna vahel on väiksem. Kuna raskuskese asub madalstardi puhul jooksja jalgadest eespool, siis tekib olukord, kus jooksjal tuleb kiirest kiirendada või muidu kaotab ta tasakaalu ning kukub pikali. Mida kauem aega jooksjal madalstardist püstiasendisse jõudmine võtab, seda väiksem on jooksjale mõjuv tuuletakistus. Seetõttu ei tasu pärast madalstarti kohe esimese sammuga sirgesse jooksuasendisse naasta, vaid saavutada see võimalikult sujuvalt, ülakeha

Kuigi tänapäeval on materjalid, millest läätsi valmistatakse, juba üsna hea hapniku läbilaskvusega, ei soovitata siiski läätsi liiga kauaks silma jätta. Eriti soojalt soovitatakse läätsed eemaldada just magamaise ajaks. Miks? Kuna sarvkest laseb valgust silma, peab ta olema läbipaistev. Läbipaistvus saavutatakse veresoonte puudumisega, mistõttu tuleb sarvkestal hapnikku hankida otse õhust. Õhus olev hapnik lahustub pisaravedelikus, mis hajub üle kogu sarvkesta ning seejärel läbib hapnik difusiooni (gaasiliste aineosakeste liikumine kõrgema kontsentratsiooniga alalt madalama kontsentratsiooniga alale, ei vaja lisaenergiat) teel sarvkesta. Sama oluline kui hapniku omastamine on ka CO 2 -st vabanemine. Nagu ka hingamisel, eritatakse CO 2 atmosfääri, silmade puhul siis hapniku omastamisele täpselt vastupidises protsessis. Kandes kontaktläätsi, on mõlemad protsessid vähemefektiivsed. Kandes kontaktläätsi suletud silmadega ehk magades, on hapnikuga varustatus veelgi halvem. Hapni

Vanarahvad pidas ilmaennustajaks ka mutti, kuna enne vihma on mutimullahunnikud hoopis kõrgemad kui pikalt püsinud ilusa ilma korral. Põhjust selleks ei tule otsida mitte muti rõhutajumisest, vaid hoopis putukate maailmast. Nimelt liiguvad maapinnas elutsevad putuga temperatuuri languse või niiskuse tõusmise tõttu sügavamale maa sisse. Need putukad on mutile toiduks ning sunnivad teda seetõttu maapinnas sügavamale kaevuma. On loogiline, et mida sügavamale mutt kaevub, seda rohkem mulda peab ta maapinnale suruma. Tekst: https://ipm.missouri.edu/MEG/2012/3/How-to-control-moles-and-reduce-turfgrass-damage/ https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=voitleja19650301.1.6 Foto: https://www.vecteezy.com/vector-art/445445-a-animal-underground-habitat Omaette ilmaennustaja on mutt. Enne vihma on mutimulla hunnikud hoopis körg.emad kui püsiva'ilusa ilma ajal. Põhjus on lihtne. Maapinnas elunevad putukad ronivad siis sügavamale maa sisse, kui temperatuur langeb või niiskus tõu

Inimene kuulub püsisoojaste organismide hulka, mistõttu tema termoregulatsiooni ehk soojusregulatsiooni iseloomustab võime säilitada oma kehatemperatuuri teatud väliskeskkonna temperatuuride vahemikus stabiilsena. Väliskeskkonnast oluliselt kõrgem temperatuur (ca 37 °C) püsib inimesel muutumatuna vaid kehatuumas (pea ja kehatüve sisemus). Kehakestas (jäsemed ja keha pindmised osad) on temperatuur madalam ja sõltub suuremal määral väliskeskkonna temperatuurist. Kehtib seaduspärasus, et külmas kliimas elavatel liikidel(või alamliikidel) on kehast eemale ulatuvad kehaosad (kõrvad, saba, jäsemed)suhteliselt lühemad kui soojas kliimas elavatel, sest külmas kliimas vähendab see kehapinnalt eralduvad soojust (kehaosa pinna ja ruumala suhe on väike) ja soojas kliimas suurendab soojuse äraandmist. Püsiva kehatemperatuuri aluseks on soojuse tootmise ja soojuse äraandmise vaheline tasakaal. Tekst: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/termoregulatsioon/id-1812?fbclid=IwAR3tXb5k2yLVEgU4SFp7vps

Vanarahvas ennustas ilma ikka looduses esinevate märkide järgi. Üheks heaks vihmaindikaatoriteks on sedaviisi peetud ka pääsukesi, kes enne vihma madalamalt lendama hakkavad. Kuna enne vihma on atmosfäärirõhk langeb ja õhuniiskus suureneb, hakkavad pääsukestele toiduks olevate putukad madalamalt lendama, sest üleüldise õhuniiskuse suurenemisega hakkab õhust küllastunud veeauru kondenseeruma. Kondenseerunud veeaur moodustab väikesi veetilku. Need pisikesed tilgad langevad putukate tiibadele, muudavad ta keha raskemaks ning tiibade töö ei ole enam nii intensiivne kui kuiva õhu korral ja seetõttu ei suuda nad maapinnast väga kõrgele lennata. Seetõttu võiks ilmaennustaja au anda hoopis putukatele, kuid kuna putukaid on nende lennu ajal raskem märgata, sest nende lennukiirused on küllaltki suured, on inimesel lihtsam jälgid hoopis pääsukesi, kes putukate tõttu enne vihma madalamalt lendama hakkavad. Tekst: https://miksike.ee/docs/referaadid2006/suitsupaasuke_annesulg.htm https://gazkomp

Raskuskese ehk masskese on punkt, kuhu näib olevat koondunud kogu keha mass. Kui selles punktis keha toetada, jääb see keha tasakaalu. Keha on tasakaalus ka siis, kui keha masskese asub täpselt toetuspunkti kohal või riputuspunkti all. Keha saab masskeskme ümber vabalt pöörelda. Pöörlevatel kehadel on omadus oma pöörlemistelje asendit säilitada, Kui ta pöörlemise lõpetab, jääb ta ebapüsivasse tasakaalu. Inimese masskese seistes asub umbes naba kõrgusel keha sees ja kahel jalal seistes on masskeskme projektsioon maapinnale kahe jalatalla vahel. Iluuisutamist saab vaadelda füüsika seisukohast. Tantsija, kes muudab pidevalt oma keha, käte ja jalgade asendit, peab suutma jääda tasakaalu igas asendis, isegi ühel jalal seistes. Kui ta teeb pöördeid või hüppeid, peab ta pärast seismajäämist või maandumist tasakaalus olema. Tantsijale mõjuvad mitmed jõud, mis peavad samuti tasakaalus olema, et tantsija maha ei kukuks. Muidugi sõltub kõik sellest, kuidas suudab uisutaja pööreldes oma masskeskm

Atmosfäärirõhku saab vee tõukamiseks kasutada kuni 10 m kõrgusele transportimiseks, mistõttu saab kapillaartõusu kasutada ainult madalamate puude veetranspordi iseloomustamiseks. Sellest kõrgemad puud kasutavad vee hankimiseks mitme mehhanismi koostoimimist. Peamiselt kasutatakse tõmbejõudu, mis tekib, kuna taime lehtedes ja vares olevad õhulõhed kaotavad pidevalt vett aurumise tõttu. Kui õhulõhed on avatud, liiguvad veemolekulid kõrgema kontsentratsiooniga alalt ehk lehest madalama kontsentratsiooniga ümbritsevasse keskkonda ehk õhku. Seda protsessi kutsutakse transpiratsiooniks. Ühe ksüleemi kapillaarses torustikus on veemolekulid üksteisega seotud pikkadesse ahelatesse tänu vesiniksidemele. Kui üks molekul õhulõhede kaudu ümbritsevasse keskkonda lahkub, asendub see teise veemolekuliga, mis omakorda tõmbab endaga madalamal asuva veemolekuli kaasa ja nii edasi kuni juurtes olevate veemolekulideni välja. Selline pideb liigutamine hoiab kogu ahelat pinge all. Kuni see pinge on lakk

Rähn kasutab oma pead erinevateks tegevusteks nagu suruõhuhaamrit. Vaatamata sellele, et tema nokalöökide sagedus võib sekundis olla lausa 20, ei saa tema aju vigastada. Nokalöök vastu puud lõppeb paratamatult puu poolt tekitatud äkkpidurdusega, mis tekitab suur inertsjõudu. Tekkiv inertsjõud on võrdne jõuga, mida inimene võiks kogeda, joostes vastu seina kiirusega 25,7 km/h. Sellise jõuga toime tulemiseks on rähni kolju küllaltki paks ning käsnja ehitusega. Lisaks paikneb noka otsas krõmpsluu, mis aitab lööke summutada. Aju on väike ning seda ümbritsevat vedelikku on vähe, mis vähendab põrutuse teket. Rähn kasutab spetsiaalset löögitehnikat: löögid on nsirgjoonelised vältimaks väändejõu teket. Nii linnu keel kui ka koljuga seotud musklid pingestuvad enne löögihetke, toimides amortisaatoritena. Suur osa löögil tekkinud energiast suundub ajust mööda, kolju ala- ja tagaossa. Rähni kolju anatoomia tundmaõppimine võib tulevikus aidata välja töötada näiteks paremaid kiivreid, m

Odavise on keeruline ala, mille lõptulemus sõltub peaaegu loendamatust hulgast faktoritest. Vaatamata sellele, on võimalik välja tuua mõned põhilised komponendid, mis aitavad tagada vähemalt keskpärase tulemuse. Odaviskes on olulised näiteks oda väljalennu kiirus, väljalennu nurk,  tuule suund ja kiirus, oda raskuskese ning viskaja lihaste peenmotoorika. Füüsikaseaduste kohaselt on objekti väljalennukiirusel kõige suurem mõju objeti poolt läbitavale potentsiaalsele vahemaale. See kehtib iga viskamist sisaldava spordiala kohta. Lisaks käes olevale jõule, mõjutab oda väljalennukiirust ka viskaja poolt saavutatud kiirendus ning nihe, mille jooksul kiirendatakse. Seega on võimalikult suure väljalennukiiruse puhul oluline ka odaviskaja käe pikkus, sest mida pikem see on ehk mida suurema nihke ajal kiirendatakse, seda kaugemale oda lendab ( v  = √   2as; kus v on kiirus, a on kiirendus ning s on nihe) . Reaalsuses varieerub käe pikkus inimesiti vähesel määral, mistõttu ta mõjutab väljav

Loomade nägemine sõltub silmade asukohast peas. Taimtoidulistel (näiteks põder, metskits, jänes) paiknevad silmad pea külgedel, see võimaldab neil hästi näha kogu ümbrust. Vaateväli on lai, aga kujutise teravus nõrk. Jänese nägemisnurk on 360 kraadi ning kuna tal on looduses palju vaenlasi, aitab niisugune kohastumus tal registreerida ümbruskonnas peituvaid võimalikke ohtusid. Kiskjate (näiteks hunt ja lõvi) silmad paiknevad pea eesotsas, mis võimaldab vaadata mõlema silmaga korraga. Seetõttu on neil ruumiline nägemine, mille abil saab paremini hinnata vahemaid ja kaugusi, mis on oluline saakloomade efektiivseks püüdmiseks. Samas on külgedele nägemine neil kehvem. Tekst: Seedre, P. (2014). Loodusõpetuse tööraamat 7. klassile. Tartu: Atlex. Tekst ja foto: https://linnaaiad3.files.wordpress.com/2013/09/vc3a4rvid-loomariigis.pdf

Metallid soojenevad kiiremini kui puit, kuna tegemist on elektropositiivsemate materjalidega, mistõttu nad soovivad endale keskkonnast elektrone juurde hankida. Puidu puhul on vastupidi tegemist elektronegatiivse materjaliga ning seetõttu loovutab ta oma elektrone hea meelega. Materjalid, millel on vähem elektrone ehk elektropositiivsemad materjalid, on ühtlasi paremad juhid. Kuna saagimisel tehakse tööd ja osa energiat muundub seekäigus soojusenergiaks, siis kandub see kiiremini üle just metallile, kuna tegemist on parema soojusjuhiga kui puit. Tekst: https://www.quora.com/Why-does-metal-get-heat-faster-than-wood https://physics.stackexchange.com/questions/461971/why-dont-you-get-burned-by-the-wood-benches-in-a-sauna Foto: https://www.thesprucecrafts.com/how-to-eliminate-saw-blade-burns-3536465

Igaüks teab, et soe õhk tõuseb üles. Veidi täpsemalt, õhumass, mis on soojem kui selle ümber olev õhk, paisub, ja muutub vähem tihedaks ning tõuseb seetõttu jahedamast õhust kõrgemale. See toimib nii mistahes kõrgustel ja kui see oleks ainus tegur, mis temperatuuri mõjutamisel rolli mängiks, siis muutuks temperatuur atmosfääris kõrguse kasvades üha suuremaks. Samas on temperatuuri mõjutamisel roll ka rõhul. Gaas muutub jahedamaks, kui selle rõhk langeb.  Mida kõrgemal alal viibida, seda väiksem on seal õhurõhk. Just madalam rõhk kõrgematel kõrgustel ongi see, mis põhjustab temperatuuri languse. Ehk siis soe õhk tõuseb küll ülesse, kuid lihtsalt jahtub seal ära. Mida kõrgem on rõhk, seda kiiremini liiguvad molekulid ning seda kõrgem on temperatuur. Sarnast protsessi saab modelleerida näiteks deodorandipudeliga, mis muutub külmemaks, kui sellest kogu rõhu all olnud gaas välja lasta. Lisaks on maapinna temperatuuri mõjutamisel oluline roll ka Maa enda kiirataval soojuskiirgusel (

Kõrgmäestikus hakkamasaamiseks peab inimorganism olema kohanemisvõimeline. Selleks, et kõrgematel aladel oleva madalama hapnikutasemega toime tulla, peab meie organismis punaste vereliblede arv suurenema, kuna punastes verelibledes olev hemoglobiin aitab hapnikku organismis laiali transportida. Meie organismis on biosensorid, mis tunnevad ära, kui vere hapnikusisaldus on liiga madal ning annavad signaali punaliblede juurdetootmiseks. Punaliblesid toodetakse organismis niikaua juurde, kuni organismi ümbritsev rõhk on madal ning õhk seetõttu hõre ja hapnikku veres vähe. Kui inimene mäestikust merepinnale lähemale laskub, siis mõne aja möödudes kohaneb inimorganism tihedama õhu, kõrgema rõhu ning hapnikusisaldusega ja lõpetab punaliblede liigtootmise, kuna see on küllaltki energiakulukas protsess. Sellist efekti kasutavad ära tippsportlased, kuna suurem  punaliblede sisaldus veres parandab lihaste hapnikuga varustamist ning kiirendab taastumist. Seetõttu on mägilaagritest äsja naasnu

Õhk avaldab aluspinnale rõhku sõltuvalt oma tihedusest. Kuna õhkkonna ülesmised kihid rõhuvad oma raskusega alumistele, on maapinna lähedal õhk tihedam. Lisaks sellele sõltub õhurõhk ka temperatuurist. Mida külmem on õhk, seda tihedam ta on ja seda suuremat rõhku ta maapinnale avaldab. Temperatuuri tõustes muutub õhk hõredamaks ning kergemaks ja selle tõhk väheneb. Kuna õhurõhu kõikumised maapinna lähedal on väikesed, ei mõjuta see suuresti meie elu. Õhurõhk on oluline aga mägedes elades või seal matkates, kuna rõhk väheneb kõrguse kasvades keskmiselt iga 100 m tõusu kohta 13 millibaari. 3 km kõrgusel muutub inimesel hingamine raskeks, kuna õhk on väga hõre. Sellest kõrgusest kõrgemale matkates on vaja kasutada hapnikumaske, kuna inimorganism ei suuda hõredast õhust piisavalt hapnikku omistada. Tekst: https://www.opiq.ee/kit/3/chapter/74

1934. aastal patenteeris Percy Shaw maailma esimese helkuri. Idee selleks sai ta kui märkas, et teepervel seisva kassi silmad peegeldavad autotulede valgust. Kassi silma sisepinnal on helkiv kiht, mida nimetatakse särakileks ( Tapetum Lucidium ) ja mille ülesanne on peegeldada silma langenud valgust tagasi võrkkestale. Särakilelt võrkkestale tagasipeegeldumise käigus omandavadki kassi silmad neile pimedas omase sära või läike. Särakile saab hakkama isegi väga nõrkade valguskiirte peegeldamisega, nagu ka hea helkur. See mehhanism aitab kassil tuvastada ka kõige nõrgemaid valguskiiri silmad pimedas hiilgavadki. Tekst: https://www.tlu.ee/opmat/ts/TST6020/mis_on_hist_kassil_ja_helkuril.html Foto ja tekst: https://www.animalwised.com/why-do-cats-eyes-glow-in-the-dark-2531.html

Puu kõrguse määramiseks varju pikkuse järgi tuleb võrrelda puu varju enda varju pikkusega. Antud meetod põhineb sarnaste kolmnurkade teoorial. Selleks tuleb seista nii, et puu ja mõõtja vari lõpeksid samas kohas. Seejärel mõõta ära nii enda varju pikkus kui puu varju pikkus. Tekib 2 sarnast kolmnurka ning varjude pikkusi omavahel jagades saame teada sarnasusteguri. Enda pikkust sarnasusteguriga korrutades leiame puu pikkuse. Tekst ja foto:  https://slideplayer.ee/slide/15556238/

Millegi nägemiseks peavad valguskiired silma pääsema läbi kumera silmaläätse, misjärel need koonduvad silma võrkkestal. Seejärel suunatakse saadud info närve mööda ajju, kus info meile arusaadavaks töödeldakse. Lühinägelikul inimesel ei koondu valguskiired mitte täpselt võrkkestal, vaid enne seda ja võrkkestale jõuavad juba veidi hajunud valguskiired, mistõttu tundub nähtu meile udune (pildil on lühinägelikkus kirjas sõnaga "myopia"). Valgus, mis peegeldub sellelt objektilt, mida sa püüab vaadata, konkureerib valgusega sinu vaateväljas olevatelt muudelt objektidelt. See nö lisavalgus on põhimõtteliselt „müra“. Silmi kissitades ehk silmalauge üksteisele lähendades vähendad sa silmaava, kust valgu sisse minna saab ehk blokeerid väheke muudelt objektidelt tulevat „müra“. Kissitamise käigus muudad ka veidi silmaläätse kuju, kuid selle muutuse efekt nägemisteravuse suurendamisele on väga väike. Seepärast võib silma võrrelda fotoaparaadi tööga, kuna parema fookuse saamiseks

Kui päike hakkab loojuma, on ta meie jaoks madalamal kui päeval, mil päike on meie pea kohal. Seega peab valgus meieni jõudmiseks läbi palju pikema tee ehk siis rohkem atmosfääri. Lisaks on atmosfääri madalamates kihtides rohkem tolmukübemeid kui kõrgemates, mis omakorda suurendab valguse hajumist. Seega jõuab meie silmani ainus värviline valgus, mis ei ole õhuosakestelt hajunud ehk pika lainepikkusega punane valgus. Tekst: https://et.wikipedia.org/wiki/Hajumine https://www.scientificamerican.com/article/why-does-the-ocean-appear/ Foto:  https://www.metoffice.gov.uk/weather/learn-about/weather/optical-effects/why-is-the-sunset-red

Päeval on päike üsna otse meie pea kohal, mistõttu peab valgus meieni jõudmiseks läbima lühema vahemaa kui õhtuti. Selle lühema vahemaa jooksul hajutab atmosfäär rohkem lühema lainepikkusega sinist valgust kui pikema lainepikkusega punast valgust. Päikeselt tuleva valguse sinine spektriosa on hajutatud igal juhul ja igas suunas palju rohkem kui kõik muud värvid, mistõttu on päevasel ajal taevasse vaadates kogu taevalaotuse ulatuses näha sinist värvi. Tegemist on Rayleigh' hajumisega, mille korral toimub hajumine osakestelt, mille suurus on palju väiksem kui valguse lainepikkusel. Valguse hajumine õhumolekulidelt (peamiselt lämmastiku- ja hapnikumolekulid) muudabki päikesepaistelistel päevadel taeva siniseks. Tekst:  https://et.wikipedia.org/wiki/Hajumine https:// www.scientificamerican.com/article/why-does-the-ocean-appear/ Foto: https://fsbuq.com/why-is-the-sky-blue-explore/

Vesi ise näib meile värvituna nagu ka Päikeselt langev valgus, kuid veekogud paistavad sageli sinisena, kuna nad neelavad valgust pikematel lainepikkuselt ehk valguse punases ja kollases spektriosas. Vees olevad mikroskoopilised osakesed peegeldavad valgust sinises spektriosas, mistõttu näib ookeanivesi meile sinisena. Sageli võivad veekogud näida meile ka hoopis rohelistena või punastena, mis tuleneb vee pinna lähedal hõljuvate osakeste, näiteks vetikate, omadustest, mis peegeldavad valgust eri spektriosades. Tekst: https://prezi.com/mrn5weeynllx/miks-on-merevesi-sinine/ https://oceanservice.noaa.gov/facts/oceanblue.html https://www.livescience.com/44205-why-is-the-ocean-blue.html

Inimsilmale nähtavad värvid tulenevad selles, missugust valguse lainepikkust objektid peegeldavad. See peegeldus sõltub omakorda objekti pinnastruktuurist, valguse langemise nurgast, objekti vaatlemise nurgast ning objekti atomaarsetest ja molekulaarsetest omadustest. Mustad riided näivad mustana, kuna nad neelavad valgust kõigil nähtava valguse lainepikkustel ja seetõttu ei peegelda nad ühtki neist tagasi. Valguse neeldumisel muundub valgusenergia soojusenergiaks, mida objekt siis kiirgama hakkab. Mida tumedam on objekt, seda rohkem valgust ta neelab ning seda rohkem soojusenergiat ta kiirata saab. Seega, mida heledam on objekt, seda rohkem valgust ta peegeldab ja seda vähem valgusenergiat muutub soojusenergiaks. Seetõttu on päikselisel päeval mustade liibuvate spordiriiete kandmine ohlikum kui valgete, kuna nad muutuvad soojuskiirguse allikaks, mistõttu võib inimese kehatemperatuur tõusta palju kõrgemaks kui normaalolekus. Tekst: https://www.mentalfloss.com/article/50

Vihmaussid vajavad elamiseks niisket keskkonda, kuna nende hingamine toimub kogu kehapinnaga. Üldjuhul on mullas või maha langenud lehtede all ikka niiskem, kui asfaldi peal õhu käes. Kui aga äsja on vihma sadanud, suureneb õhuniiskus ning vihmauss tunneb seda oma kehapinnaga, mis on ühtlasi tema meeleorganiks. Seetõttu julgeb ta mullast välja tulla ning uusi potentsiaalseid elupaiku avastada. Uued elupaigad võimaldavad ehk ka lihtsamini toitu leida ja seepärast tasub võimaluse korral kõiki võimalusi katsetada. Tekst: Suur kooliteatmik: reaalained ja inglise keel tabelite ja valemitena. (2001). Tõlkinud Helle Kaasik ja Maia Planhof. Tallinn: Ersen. https://ekspress.delfi.ee/kuum/miks-roomavad-vihmaussid-ja-teod-vihmaga-asfaldile?id=69126449 Foto: Gladi Sivard ja Karin Kangur. Tallinna lasteaed Pallipõnn voldikust.

Igaüks, kes on sügisel või kevadel korraks pilgu taevasse heitnud, teab, et rändlinnud lendavad üldjuhul V-kujulises parves. Päris kindlat seletust teadlased sellele veel anda ei oska, kuid oletusi on mitmeid. Suuretiivaliste lindude puhul on märgatud, et nad paigutavad üksteise suhtes oma tiivad väga hoolikalt ning sünkroniseerivad nende lehvitamist, et püüda esimese linnu tiibade poolt tekitatud tõstejõudu, mistõttu on neil võimalik säästa energiat. Tõstejõud tekib õhu liikumisest ümber linnu tiiva. Üle tiiva ülaosa puhuv õhuvool suunatakse allapoole (alltoodud joonisel näidatud punasega), samal ajal kui tiiva tippudes suunatakse õhk kiiresti ülespoole (joonisel tähistatud sinisega). Seda ülesse suunatud õhku kasutavadki linnud ära ja paigutuvad parves tekkinud õhuvoolude järgi. Lisaks kohavalikule on linnul oluline oma tiibade liigutamine juhtlinnu järgi paika seada, kusjuures oluline ei ole mitte niivõrd samaaegne tiibade liigutamine, vaid igal järjekorras tagapool oleval

Erinevalt kollasest ja oranžist lehevärvusest tekib sügisestes lehtedes punane värvus kindlate molekulide juurde tootmise tulemusena. Sini-puna-lillad värvid annavad lehtedele antotsüniidid. Need on antioksüdandid, mis kaitsevad taimerakke oksüdantide eest, mis hakkaksid muidu sügisel taime fotosünteesiaparaati hävitama. Looduses valitseva konkurentsi tõttu on aga edukam see, kes suudab kauem fotosünteesida, kuna protsessis tekkivad toitained on taime kasvuks olulised. Tekst: https://maaleht.delfi.ee/elu/animatsioon-miks-rohelised-lehed-puudel-sugisel-kollaseks-ja-punaseks-muutuvad?id=79914946 https://forte.delfi.ee/news/teadus/video-laps-kusib-teadlane-vastab-miks-lahevad-lehed-sugisel-kollaseks?id=88288381

Sügisel lõpetavad heitlehelised taimed klorofülli tootmise, kuna talve lähenedes väheneb Maale langeva päikesekiirguse hulk. See on mõistlik, kuna klorofülli tootmine on taimele küllaltki lämmastiku- ja energiakulukas ning seda pole mõtet toota, kui fotosünteesi protsessi läbi viia ei saa või pole see piisavalt efektiivne. Klorofüll laguneb päikesekiirguse toimel, tema laguproduktid on värvitud ja kuna seda lehtedes enam juurde ei toodeta, siis annab see võimaluse näha lehtedel värve, mis muidu on klorofülli poolt varjutud – punast ja kollast. Need värvid tulenevad lehtedes sisalduvatest pigmentides – karotenoididest, mille alla kuuluvad oranžid karoteenid ning kollased ksantofüllid. Täpsemalt on nende molekulide laguproduktid värvilised. Need pigmendid on taimes tegelikult kogu aeg olemas ja sügise saabudes neid juurde ei sünteesita, nad lihtsalt muutuvad klorofülli puudumisel inimsilmale nähtavaks. Tekst: https://maaleht.delfi.ee/elu/animatsioon-miks-rohelised-lehed-puudel-sugisel-

Kui vaadata kosmosest Maale, jäävad esmalt silma meie sinised ookeanid, kuid sama iseloomulikud on rohelised laigud, mille moodustavad meie metsad. Igaüks teab, et taimede kõige iseloomulikumaks värviks on roheline. Olles õppinud veidigi bioloogiat, ei ole meile kauge klorofülli mõiste. Klorofüll on roheline pigment, mis paikneb taimerakkude spetsiaalses organellis – kloroplastis. Klorofüll on kui fotoretseptor, mis neelab valguskvante ehk footoneid ja läheb seeläbi energiarikkamasse ehk ergastatud seisundisse. Ergastunud klorofüllimolekul omab nüüd potentsiaali edasi reageerida, mis on aluseks fotosünteesi valgusstaadiumi reaktsioonide toimimisele. Päikesevalgus koosneb erinevatest värvidest, mille kõigi lainepikkused varieeruvad vahemikus 400-700 nm. Klorofüll neelab valgust punases ja sinises spektriosas, kuid ei neela rohelises spektriosas, mistõttu peegeldub roheline valgus lehelt tagasi ning seetõttu jõuab meie silma just roheline valgus. Tekst: Suur koolitea

Kasvuhooneefekti saab jaotada kaheks: looduslikuks ning inimtekkeliseks. Looduslik kasvuhooneefekt on ilming, mis on oluline maakera elustikule, kuna see aitab hoida maapinna normaalset temperatuuri, takistades soojuse maakeralt tagasi kiirgumist ja aitab seeläbi ära hoida maa jäätumist. Lühilaineline päikesekiirgus langeb maale läbides atmosfääri. Osa sellest neeldub, osa peegeldub tagasi. Neeldumise käigus maapind soojeneb, misjärel hakkab ta ise energiat kiirgama, kuid teeb seda pikalainelise soojuskiirgusena. Pikalaineline soojuskiirgus neeldub kasvuhoonegaasides, milleks on veeaur, süsihappegaas, osoon, naerugaas ning metaan. Need gaasid toimivad kui kasvuhoone klaas, mis laseb Päikeselt tuleva kiirguse läbi, kuid takistab soojuse tagasipeegeldumist maailmaruumi. Ligikaudu 50% Maalt soojuskiirgusega lahkuvast energiast kiirgub kasvuhoonegaaside tõttu tagasi. Probleem tekib tehisliku kasvuhooneefekti tõttu, mis on tingitud inimtegevuse mõjul atmosfääri paisatud kasvuho

Lapsepõlvest meenub, et täiskasvanud korrutasid pidevalt: „Ära puutu elektriliine, ära pane metallvardaid seinas olevasse pistikusse ning ära võta röstsaia rösterist kunagi metallnoaga välja.“ Samas on teada, et elektriliinil istuv linnuke elektrišokki ei saa. Miks see nii on? Selle olukorra seletamiseks tuleb teada, kuidas elekter ühest punktist teise liigub. Elekter ei ole loll ja üritab alati valida kõige kergema tee, mis tähendab, et elekter eelistab liikuda näiteks juhet mööda, mille takistus on kõige väiksem ning elektri liikumise suund on alati kõrgema potentsiaaliga alalt madalama potentsiaaliga alale. Juhtmetes ongi tavaliselt üks ots kõrgema, teine madalama potentsiaaliga. Kuna linnu jalad on tavaliselt mõlemad samal juhtmel, siis ei teki tema jalgadele potentsiaalide vahet, mistõttu liigub elekter eelistatult mööda juhet ning ei läbi lindu. Lisaks eelnevale on juhtmed tehtud materjalist, mille takistus on võimalikult väike, samas on linnu keha takistus